Esimene Muuseumi öö Äksis
Äksi aleviku kogukond hakkas oma varjusurmast vaikselt välja tulema 2018. aasta kevadel, mil kokku sai grupp inimesi, kes otsustasid võtta osa “Muuseumi ööst”.
19. mail 2018. aastal pandi kõigile huvilistele vaatamiseks välja üheöö muuseum Saadjärve Looduskeskuse majas, mis kandis nime “Õ ja Ä põlvkonna äkslaste ägedad ehted.” Ürituse korraldamiseks kutsuti üles kohalikke inimesi jagama näitusel oma ehteid koos lugudega. Suure töö tegid ära 5-9 inimest, kes neid ehteid ja jutte kogusid, neid näitusele välja panid ja oma vaba aega ning suurt tahet midagi koos teha välja näitasid.
Ehteid eksponeeris 55 inimest, kellest kõige noorem oli 8-aastane Birgit ja kõige vanem 81-aastane Aino. Esindatud oli ka meespere ja näitusemaja ees parklas sai imetleda Rouli ja Kaspari oma kätega kokku klopsitud autot väljapanekul “Mehe ehe”. Priit tõi näitusele vanaisa pitsilise portsigari.
Üks erilisemaid eksponaate oli vaieldamatult ristimissõrmused, mis olid vanavanemate sümboolne kingitus ristilastele. Veel oli eraldi omaette vaatamisväärsus näiteks “merevaiguvitriin” ja Lähte Ühisgümnaasiumi koolilõpusõrmused, millest kõige vanem oli kolmandast lennust.
Väljavõte Tiina Tambaumi artiklist “Äkslaste välknäitust oodatakse tuurile”, Tartu valla Kuukiri, nr 240, juuni, 2018, lk 13:
Näitusel oli väljas ka käsitsi valmistatud ehteid. Nii oli Dianale (40) vanaema pärndanud plekist kaelakaunistuse, mille kohta on teada vaid see, et meister on II ilmasõjas vangi langenud sõdur. Anitat (56) tuli aga lausa pidurdada, muidu oleks hoogu sattunud käsitöömeistri värvikirevate helmeste voog jõudnud looduskeskuse keerdtreppi pidi kolmandale korrusele. Hämaras toas tumedal postamendil esitles Katrin (32) rohelist veinipudelit, mille kõrval lebas samalaadse pudeli küljest saadud, lihvitud ja peenikese traadiga kanditud võru. Imeasi on mõeldud käevõruks, mida omanik ise kõrgmoe röögatusele kohaselt kandnud ei ole ega julgegi kanda.
Täispikka artiklit saab lugeda siin.
Kuigi üritusest võttis osa ca 500 inimest ja kõige kaugem neist Indiast, oli kohalike aleviku elanike osalus väike. Neid võis vast kümne ringis kokku loendada.
Peale üritust kohtus grupp kelle initsiatiivil üritus teoks sai veel ja tegi väikese kokkuvõtte kogemustest ning emotsioonidest. Minus tekitas selle ürituse ühine korraldamine ja hiljem ühine arutelu väga ülevaid emotsioone. Ma tundsin, et olen osa millegist suuremast ja see tunne oli sõna otseses mõttes sõltuvust tekitav. Kuidas täpselt ma selle seltskonnaga kokku sain ja miks olin kaasatud, ma täna enam ei mäleta. Minu jaoks olid nad kõik võõrad inimesed.
Julgustan kõiki osa võtma ühistest tegemistest, isegi, kui sa kedagi ei tunne. Nii võivad alguse saada sõprussuhted ja ühised mõtted, mis jäävad sinuga pikaks ajaks.
– Katrin Sisask, detsember 2020-
