Esimene kogukonna koosolek

30. juunil 2020. aastal toimus esimene kogukonna koosolek. Ajend ja vajadus koosoleku korraldamiseks oli tingitud soovist korraldada augusti keskel ühiselt koos kogukonnaga üritust, mis sarnaneks üle Eesti mitmelpool peetavate kodukohvikutega, aga selle erinevusega, et me ei tee mitte kohvikuid, vaid seda mida igaüks meist kõige paremini oskab.

Kõik sai alguse märtsis, mil algas koroona. olin Annelinna Prisma parklas – maskidest, 2+2 ja teistest uutest reeglitest ikka veel šokeerituna valmis kodu poole sõitma – kui telefon helises. Helistajaks oli Tartu valla kultuuritöö spetsialist Karita Tilk, kes oli selleks ajaks oma uues ametis olnud umbes kuu aega.

Telefonikõne oli pikk. Teemaks Saadjärve festival ja selle korraldamise võimalikkus koroonast segi paisatud maailmas. Hirm üritust korraldada oli suur, sest esinejad jm vajasid rahalisi väljaminekuid. Õhus oli ju võimalus, et kui ürituse teeme, siis piirangute tõttu jääb see ära. Otsustasime oodata juuni alguseni.

Juunis aga ei olnud olukord parem ja oli teada, et jaanipäevad suurüritustena jäävad ära. Mina aga ei tahtnud asja jätta, selleks ajaks olin ma kindel, et me peame augustis midagi Äksis tegema. Olin asja arutanud ka Äksi raamatukogu juhataja Anita Priksi, volikogu liikme Helin Veetõusme ja kogukonna aktivistide Tiina Tambaumi, Kaja Randviire ning Aide Lättemägiga. Kõigi nendega olime varasematel aastatel tahtnud teha Äksi kodukohvikute päeva.

Ühiste arutelude käigus jäi kajama mõte, et kõik ei ole head toiduvalmistamises ja ei tahaks avada kohvikut. Küll aga leiduks kõigil huvitavaid asju, mida teistelegi näidata. Nii unustasime me ära kohvikud ja vaatasime asjale laiemalt – las igaüks annab teistele edasi just seda, mida tema oskab. Nii sündis idee korraldada augustis üritus Äksi avatud õued.

Kuna varasemad aastad olid näidanud, et kogukond ei tule üritustega kaasa, oli selge, et midagi tuleb teha teisiti. Minule tundus, et oleme jäänud lootusetult hiljaks, juuni oli juba käes ja keegi polnud veel meie mõttega kaasa tulnud. Keegi ju ei teadnudki, mis mõte meil üldse on. Esimene samm oli pisike kuulutus juuni Tartu valla Kuukirjas. Südamlik pöördumine ja kutse kogukonna koosolekule – arutamaks ühiste tegemiste mõtet ja teisi aleviku muresid. Sellele lisaks printisin oma kodu printerist välja hunniku teateid, riputasin need üles kõikvõimalikesse kohtadesse alevikus ja lõpuks viisin ka kõigisse postkastidesse, mis ma üles suutsin leida. Selleks kulus mul umbes nädala jagu töö ja pere kõrvalt jäävat vaba aega. 3-aastane tütar otsis postkaste koos minuga ja tema jaoks oli see väga lõbus.

Kui 30. juuni käes oli ja ma Äksi raamatukogu poole sammusin valdas mind täielik paanika – kõik tänaval olevad inimesed suundusid raamatukokku. Inimesi oli palju, ma ei mäleta enam kui palju, aga neid oli rohkem, kui viis, mis ma lootsin kokku saada. Sel esimesel koosolekul kadusid mu peast kõik mõtted ja kapseldusin end päästvasse kookonisse, suutmata eriti midagi rääkida. Õnneks oli mu kõrval Äksi raamatukogu juhataja Anita, kes mind sellest supist tol korral päästis.

Olenemata sellest, et mõned kohale tulnud inimesed ilmselgelt pettusid, kuna ootsaid koosolekust midagi muud, oli minu rõõm siiras. Arvati, et koosolekul on vallavalitsuse esindaja kellega kõiki oma muresid arutada. Seda aga ei olnud ja paljud vist ei osanud oodata vabas vormis koosolekut. aga esimene samm oli tehtud, taganemisteed ei olnud ja esimesed avatud õuede korraldajad end kirja pannud.

-Katrin Sisask, mai 2021-