Äksikad avastasid Eestimaa kogukondi

1.-2. juunil korraldas MTÜ Äksi aleviku kogukond avastus- ja õppereisi teistesse Eestimaa kogukondadesse. Osalema olid oodatud ja kutsutud kõik huvilised nii Äksist kui ka kaugemalt. Infot jagati nii meililisti kaudu, Facebookis kui ka telefoni teel.

Startisime 1. juuni hommikul kell 9.00 Jääaja Keskuse parklast. Meie esimene peatuspunkt oli Jalgsema külaselts Järva maakonnas, Järva vallas. Infot selle külaseltsi kohta leiab nende kodulehelt.

Kirjeldamatu on see tunne, millega meid selles külas vastu võeti. Kaugele oli tunda, et me olime oodatud. Selles külaseltsis oli näha, et au sees peetakse piirkonna ajaloo kogumist ja säilitamist. Üks vahva algatus mida külaseltsi seintel nägime olid fotod kõigi külas asuvate talude ees. Seltsil on plaanis peagi teha uued fotod. Siis saab võrrelda kuidas ajas on talud muutunud. Ka oli neil seinal kaart, kus kõigi talude nimed ja asukohad peal.

Jalgsema külaselt on toimetanud siin juba pikemat aega. Nii nagu ikka toimuvad siin jaanipäevad ja teised kogukonna traditsioonilised üritused. Siin asub ka Pitka muuseum, mis hetkel on kolinud külamaja ruumides asenduspinnale kuna seltsimajas toimuvad remonditööd – paigaldatakse maaküttesüsteemi.

Kogukonna algatusel on siin ka üks väga omapärane koht nimega Metsaresto. 2022. a avati üheks õhtuks pop-up restoran, kus osalejad ise said kokata endale maitsva 4-käigulise õhtusöögi. Toormaterjal oli suures osas korjatud otse Jalgsema metsadest. Roogade valmistamisel kasutati näiteks nõgest, nurmenukku ja põdrakanepi võrseid. Üritus meeldis osalejatele niivõrd, et peagi otsustati pop-up restoran avada uuesti. Esialgu endiselt vaid üheks õhtuks aga sel korral võeti kasutusse vana kuur, milles restoran end valmis seadis. Edasi läks lugu nii, et nüüd ongi Jalgsemal oma Metsaresto, mis üritustel ja ettetellimisel on kõigile avatud.

Kui olime külaseltsi majale ja õuele tiiru peale teinud, siis ootas meid kohvilaud. Meile pakuti degusteerimiseks kohalikku koduveini, kohvi ja mustikakooki. Koos arutleti kogukonna teemadel, vahetati kogemusi ja juttu oleks jätkunud veel kauemaks aga kahjuks oodati meid juba Albus…

Järgmisena külastasime Albu kogukonnapäeva. Albu osales koos Äksiga Eestimaa aasta küla tiitli valimisel, nemad on viimatised Järvamaa aasta küla tiitli saajad. Nende kogukonnapäev toimus Albu mõisa pargis. Kahjuks ei saanud me jääda kogu ürituse ajaks aga see mida nägime ja millest osa saime oli meeldejääv. Tahame tänada kõiki Albu eestvedajaid, kes leidsid meie jaoks aega – olid nemad ju selle päeva korraldajad ja kõigil käed-jalad tööd täis.

Kuna käes oli juba lõunaaeg, siis kasutasime võimalust ja kinnitasime keha Albu kooli õpilaste laadal. Väga äge oli vaadata, kuidas noored on kogukonnapäevale kaasatud oma pop-up kohvikutega. Saime teada, et siin tehakse tihedat koostööd kooliga. Õpilastel on õppekavas ettevõtlustund ja selle raames on neil üheks ülesandeks saada kogemus ettevõtluses. Nii nad siis teevadki oma kohvikud ja tulevad saama oma esimest kogemust ise tulu teenimisega siia kogukonnapäevale.

Erinevad tegevused olid jagatud mõisapargi erinevatesse soppidesse. Ruumi oli neil siin küllaga. Olid batuudid, mullipallid, töötoad, toimus viktoriin, võrkpalliturniir, seiklusorienteerumine, kogukonna rammumeeste võistlus, ajalootund Valdo Praostiga, ümbruskonna külade etteasted ja esines Alburahva teater. Õhtut jäi lõpetama ansambel Ahoi.

Tegime jalutuskäigu mõisapargis, uudistasime nende õuesõppeklassi ja meile tehti isegi täisgiidituur mõisakoolis. Saime teada, et Albu naised on väge täis, sest siin suudavad ka kõige pisemad neiud soovi korral üksi kasvõi bussi enda järel vedada ja et Albu kooli õpetajatel ja õpilastel on päris oma teraapiatuba, kus on olemas ka massaažitool!

Täname veelkord neid eestvedajaid, kes leidsid meie jaoks aega kohtuda vestlusringis, kus saime rohkem teada Albu kogukonna toimimisest. Aitäh!

Albu on suurepärane näide sellest kuidas kogukond, kool ja kohalik ettevõtlus saavad teha koostööd, üksteist toetada ja ühiselt kugeda.

Meie järgmine peatuskoht viis meid tegelikult tuldud teed tagasi – külastasime Järva-Jaani muuseumide keskust ja vanatehnika varjupaika. Kui muuseumi peremees meid vastu võttis ja küsis palju meil aega on kas tund või kaks ja pool päeva, siis arvasime, et ta teeb nalja. Meil oli aega 2 tundi ja arvasime, et sellest piisab. Reaalsus oli see, et saime ütlemata toreda ja ma julgeks öelda maailma parima giidi juhendamisel sellise tuuri, et seda saab veel meenutada kaua. Aga ajast jäi meil tõesti puudu. Kindlasti tuleb sinna tagasi minna!

Märkamata ei jäänud, et ka meie Äksi oli seal muuseumis ühe stendi peal täitsa olemas – Jääaja Keskus, Soomepoiste tuba, Äksi kirik ja motell – viimast küll täna enam pole – koos Vudila mängumaa, Elistvere loomapargi ja Lähte matkarajaga olid ilusti külastamist väärivate paikadena välja toodud.

Pärast positiivseid emotsioone ja uusi sõprussidemeid täis päeva oli lõpuks aeg suunduda meie ööbimiskohta Voose Päikesekoju. Meid võttis vastu Tanel Talve kes Voose külas koos külavanemaga maaelu säilimise eest on juba pikalt võidelnud. Saime teada, et kõik hooned Voose Päikesekodus on ehitatud põhuplaatidest. Muidu ehk ei saanudki aru, et siin midagi teisiti oleks aga kõik ruumid olid tõesti täiesti helikindlad. Ei ühtki kaja ega häirivat häält.

Voosel ootas meid õhtusöök, mille oli valmistanud meile juba tuttav toitlustaja Albust. Tanel rõhutas, et just nii neil Voosel käibki – päikesekodu võtab külastajatelt rendiraha ja kõik teised teenused, nagu näiteks toitlustus jm, võetakse kohalikelt ettevõtjatelt. Sel viisil saab kohalik kogukond turistidelt võimalikult suurt tulu – seda ei saa mitte ainult üks ettevõtja külas, vaid ka teised teenusepakkujad. Nii võidavad kõik ja sel viisil saavad kohalikud ettevõtjad üksteist toetada.

Vestlesime ka Taneliga Voose küla ajaloost ja selle küla kogukonnast ning tegemistest. Õhtul ootas meid jalutuskäik külas – uudistasime nii rahvamaja kui ka külaplatsi. Nautisime isegi just meie jalutuskäigu ajal tõusnud tormituuli ja vihmasadu. Meil Äksis polnud juba pea kuu aega vihma sadanud ja kuumalaine oli kestnud juba pikalt. Öö veetsime päikesekodu kärgedes, kus tõesti oli vaikne ja mõnus.

2. juuni hommikul suundusime Eesti aasta küla Kaerepere poole Raplamaal. Meie jaoks aasta aega nii müstilise ja erilisena tundunud kogukond osutus lõpuks päris paljuski meie sarnaseks. Aastate jooksul olen külastanud ja kohtunud paljude kogukondadega aga tavaliselt on need ikka olnud hajaasustusega külad. Nüüd aga olime alevikus, rahvaarvult sama suures, kui meie Äksi, sellises kus on olemas ka tiheasustusala.

Teel juhtus ka selline kummaline olukord, et olles Harjumaal jõudsime Äksi. Ehk siis sõitsime oma reisil läbi ka Äksi külast, aga mitte meie Äksi alevikust Tartumaal, vaid ühest teisest külast Harjumaal, mis kannab samuti nime Äksi. Peatusime ja tegime pilti.

Kaereperre jõudsime kümmekond minutit kokkulepitust varem. Taas nägime kuidas kogukonna liikmed askeldasid ja meid juba ootasid. Kõik oli lihtne ja soe, ühiseid teemasid mida arutada oli palju.

Endise Valtu kolhoosikeskusena on Kaereperes küll seltsimaja, lasteaed, kool ja spordihoone, kuid need kõik kannavad nime Valtu. Mitte väga kaugel on ka olemas Valtu küla. Eks meilgi siin Äksis tule ette, et rahvas vanast harjumusest ütleb, et läheb Avangardi – oli siin ju kunagi Avangardi kolhoos. Mida meil siin aga alles pole on rahvamaja ja spordihoone. Viimasest on tänaseks saanud Jääaja Keskus ja esimene on eraomandis. Kooli ja lasteaeda pole meil Äksis aga kunagi olnudki.

Seal olles tunneme tugevalt, et Kaerepere aleviku eestvedajate südameasjaks on kohalik lasteaed ja kool, nende kahe asutuse käekäik ja ellujäämine. Kogukond toimetab nendega ühiselt.

Teeme jalutuskäigu Kaerepere alevikus. Näeme koolimaja seinal suurt värvilist pilti, mis on valminud kogukonna ja kooli ühistööna. See sümboliseerib minevikku, olevikku ja tulevikku.

Kooli sisehoovis teeme tutvumisringi ja avastame, et nii nagu Äksis ja ka paljudes, võibolla isegi kõigis kogukondades on nii, et hullud naised toimetavad seltsides aga selleks, et me saaksime suuri asju päriselt teha, on meil kõigil abiks taustajõud – selleks on meie kallid mehed ja vahel ka lapsed ja kogu ülejäänud perekond. Veel saame teada, et Kaerepere kooli on ees ootamas laiendus mille käigus kolib siia ka raamatukogu ja avatakse noortetuba.

Kaerepere alevikus asub ka Valtu spordimaja, tänu millele on siin sportimisvõimalusi küllaga.

Veel külastame Haideaeda – siinne aiandusettevõtja on kogukonnale suureks abiks ja toeks. Taaskord näeme, kui oluline on maapiirkonnas kogukonna ja ettevõtluse koos toimetamine. Üksi saame teha küll suuri asju aga koos saame teha veel suuremaid.

Peale jalutuskäiku ootab meid kaetud laud seltsimaja kõrval pargis ja inspireeriv vestlus kahe aleviku eestvedajatega. Arutatakse nii rõõme kui ka muresid ja nagu eelnevalt mainitud, siis leitakse palju ühist. Kokku veedame Kaereperes 4 tundi ja see aeg lendab linnutiivul. Tahaks jääda veel kauemaks ja veeta oma uute sõpradega veel rohkem aega koos! Kaereperest lahkudes jääb mind kummitama vaid üks mõte – kui palju vähem aasta küla komisjon 2 tunniga kõigist neist kogukondadest teada sai. Ja kui raske võis olla ikkagi see otsus. Aga oma külaskäigu jooksul tõdesime, et Kaerepere tõesti on väärt kandma Eestimaa aasta küla tiitlit.

Äksi kogukonna õppereisi Eestimaa kogukondadesse toetas Kohaliku Omaalgatuse Programm ja MTÜ Äksi aleviku kogukond. Südamest täname reisil olnud bussijuhti ettevõttest Soolobuss.